Vald (Uus-Inglismaa)

Vald (town) on kohaliku omavalitsuse üksus USA kuues Uus-Inglismaa osariigis: Connecticutis, Maine'is, Massachusettsis, New Hampshire'is, Rhode Islandis ja Vermontis. Uus-Inglismaa vallad katavad kogu osariigi territooriumi, sarnaselt civil township '​iga mõnes muus osariigis, kuid erinevalt nendest omavad Uus-Inglismaa asulad praktiliselt täielikku kohalikku võimu sarnaselt linnadega teistes osariikides.

Uus-Inglismaa valdades on üheks levinud valitsemisvormiks linnakoosolek (town meeting), kus kokku tulevad kõik asula hääleõiguslikud elanikud ja otsused võetakse vastu kohapeal hääletades. Kohalik täidesaatev võim kuulub valijameeste kogule (board of selectmen).

Kuigi Uus-Inglismaa osariikides eksisteerivad ka maakonnad (county), on nende võim traditsiooniliselt olnud väga väike ja need eksisteerivad rohkem osariikide kohtusüsteemide piirkondadena, samas hõredamalt asustatud põhjapoolsetes osariikides (Maine, New Hampshire ja Vermont) pakuvad need mõningaid väheseid avalikke teenuseid. Rhode Islandis likvideeriti maakondade valitsused juba 1846. aastal^[1] ja Connecticutis 1960. aastal.^[2] Massachussettsis likvideeriti kaheksa 14 maakonna valitsusest vahemikus 1997–2000, eksisteerivad veel kuus maavalitsust osariigi kaguosas, Bostonist lõunas: Barnstable'i, Bristoli, Dukesi, Norfolki ja Plymouthi maakonnad, Nantucketi maakond on konsolideeritud linnaga ühiseks omavalitsuseks.^[3]

Pea kõik Uus-Inglismaa elanikud elavad mõnes asulas, vaid kolmes hõredamalt asustatud põhjapoolses osariigis eksisteerib veel inkorporeerimata territooriumi. Kui Vermontis elab alla 100 inimese ja New Hampshire'is alla 250 inimese inkorporeerimata territooriumil, siis Maine'is ligi 10 000.

Valdav enamus (90%) Uus-Inglismaa omavalitsusüksustest on vallad (town), kuid igas osariigis on ka linnu (city) ja Maine'is on ka eriline üksus – istandus (plantation). Linnad (cities) tekkisid tavaliselt siis, kui vallad kasvasid liiga suureks, et pidada linnakoosolekut ja selle asemel läksid üle valiavale omavalitsusele. Linnad hakkasid Uus-Inglismaal tekkima alles 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil (näiteks New Haven Connecticutis 1784. aastal). Ka näiteks Massachusettsis, mis on alati olnud Uus-Inglismaa suurima rahvaarvuga osariigiks, ei eksisteerinud linnu enne 1822. aastat, kui Boston, mis asutati 1625. aastal, sai linnaks. New Hampshire'i osariigis ei olnud enne 1840. aastaid ühtegi linna ja Vermontis oli enne 1860. aastaid vaid üks linn. Elanike arv ei ole tingimata valla ja linna vaheks, kuna eksisteerib ka linnadest suurema elanike arvuga valdu, samas näiteks Massachusettsis on linnavalitsusele üleminekuks vajalik elanike arv 10 000. Linnad on levinumad tihedamalt asustatud lõunapoolsemates osariikides (Connecticut, Massachusetts ja Rhode Island) kui põhjapoolsemates osariikides (Maine, New Hampshire ja Vermont) – lõunapoolsemates osariikides on praktiliselt kõik linnad vähemalt 10 000 elanikuga, ja vähestel on alla 20 000 elaniku, kuid põhjapoolsemates eksisteerib palju rohkem alla 10 000 elanikuga linnu, viis linna on ka alla 5000 elanikuga.

Maine'is ekeisteerib ka eriline allüksus – istandus (plantation). Nendeks loetakse harilikult vallataolisi asulaid, millel aga pole piisavalt elanikke, et need vajaksid omavalitsust või avalikke teenuseid, need on organiseeritud maakonna tasemel ja asuvad tüüpiliselt osariigi põhjaosas hõredalt asustatud piirkondades. Valla ja istanduse vahel puudub kindel piir, kuid üheski istanduses ei ületa elanike arv 300. Istandusi peetakse organiseerituks, kuid mitte inkorporeerituks.

¹⁾ Ülejäänud 32 asulat on istandused (plantation). Suurima elanike arvuga istandus on Dallas Plantation Franklini maakonnas (304), vähima elanike arvuga Glenwood Plantation Aroostooki maakonnas (5).

²⁾ Linnade arv varieerub 39st 53ni. 39 olid linnad enne kohaliku omavalitsuse seaduse (home rule) vastuvõtmist 1970. aastatel, kuid veel 14 on üle läinud linnavalitsusele, kuid nendest vaid kolm nimetavad end linnadeks. Linnadeks loevad end 42 asulat, ülejäänud 309 on vallad (town).